Kogemusnõustamine Jõgeval ja Tartus (kokkuleppel mõni muu asukoht)
Kasutan töös erinevaid tehnikaid ja töövahendeid.
Lepime kokku sobiva aja.
Kohtumine kestab 1,5 tundi ja hind 50 eurot.
Elu mängib meiega igal ajahetkel, kord on see lõbus ja loov, teinekord on seal kurbus ja valu. Üldjuhul on kõik suhteliselt kiiresti mööduv ja saame sellega hakkama. Aga ühel hetkel juhtub midagi ootamatut ja kõik variseb kokku…… Ja nüüd enam ei oska, kõik on segamine ja puudub kogemus.
Ja siis algab elu kõige raskem aeg, vähemalt sellel hetkel tundub see nii. Kui enne oli kõik nii turvaline, siis nüüd on kõik kokku kukkunud. Ühe hetkega võib muutuda kogu elu. Uus olukord ujutab seni olnud tuttava maailma sedavõrd üle, et enam ei suuda kokku koguda pilti, milles nüüd oled ja kus sa seal üldse ise oled. Suur osa sellest, mis seni oli loomulik ja harjumuspärane, ei sobitu enam sellesse ootamatult tekkinud eluplaani.
Raske on rahuldada elu põhivajadusi, käia tööl, olla kodus, söögiisu on kadunud, magada on võimatu. Kõik see, mis seni tundus oluline, on kaotanud mõtte. Palju on teisiti, kõik on teisiti. Miski pole endine, kõigele on uus vaade ja tähendus on muutunud. Sa ei tunne enam oma maailma ära, ei oska selles olla, käituda, kõik on ebaturvaline. Pead hakkama otsima uut laadi toimetulekut, kus paratamatult tuleb millestki loobuda, turvalisus on murenenud ning elu tasakaal ja toimetulek on täiesti häiritud.
Ühel hetkel avastad, et kes ma siis nüüd ise olen enese ja teiste jaoks, milline on minu roll nüüd. Suure elumuutuse tõttu muutub ka sinu enesekäsitlus. Sa ei saa enam kasutada enese kirjeldamiseks samu tunnuseid, mida olid seni harjunud enda kohta esitama.
Väga ängistav on tulevikukujutlus elust või siis koguni suutmatus kujutleda tulevikku. Selles kohas on tühjus. See on väga hirmutav ja painab igapäevaselt. Kui maailm on purunenud, siis on seda väga raske tunnistada ja omaks võtta. Ümberringi on ainult killud ja ei taha neid näha. Sisemiselt on kehas nii palju raskust ja valu, et tunned, et see ei mahu enam sinu sisse ära. Valu on nii suur, et tahab lämmatada. Pisaraid on nii palju, et mõtled – huvitav kas nad kunagi otsa ka saavad, voolavad ja voolavad mööda põski alla. See on igapäevane reaalsus.
Tunned, et sind on reedetud, petetud, usaldust on kasutatud sinu vastu. Raskust on sinu sees nii palju ja tunned, et tahad sellest rääkida, jagada seda koormat.
See on raske aeg. On palju hetki, kus vaatad aknast välja ja mõtled, et mitte millelgi pole enam mõtet, elul pole mõtet, oled üksi oma valuga, mis minust saab, tunned, et pole mõtet elada. Aga nendest süngetest mõtetest ja tunnetest ei saa kellelegi rääkida, ei taha, et lähedased muretseksid. Mõni neist ütleb – lõpeta ära, aitab küll, mine eluga edasi. See on suurim lollus, mida sellel hetkel kuulda tahad. Tegelikult ei tahagi midagi kuulda, tahad ainult, et keegi lihtsalt kuulab sind, on olemas ja kuulab.
Öeldakse, et tõsisema kaotuse puhul on vajalik läbi kogeda vähemalt üks aastaring ja see on õige. Kõik aastaajad meenutavad midagi, samuti kõik tähtpäevad, mis on ühe aasta jooksul. Iga tähtpäev toob üles suure valu ja kurbuse. Pidevalt uued avastused, kuidas elu pole enam endine ning üha selgemaks saavad pöördumatud muutused seoses sellega, mida enam ei ole. See kõik teeb haiget aga on vältimatu.
Kui nende avastustega saab ühele poole hakkab tekkima pilt tegelikust olukorrast. Pikkamööda hakkab edaspidine elu muutuma arusaadavamaks, milline edaspidine elu üldse olla saab, millised on võimalused ja uued lahendused. Tunned ennast juba paremini, väikeste sammude haaval miski hakkas muutuma sinus, paremuse poole, hakkad tasapisi nägema uuesti elu.
Aeg möödub ja hakkad leppima sellega, mis oli ja on, liigud edasi. Rahu on tasapisi sinu sisse tulnud. Tegeled jälle asjadega, mis meeldivad. Nüüd kõigele tagantjärgi vaadates mõistad, millise kogemuste pagasi selle kriisiga kaasa said. Kui enne oli elu turvaline ja olid justkui vati sees, siis nüüd näed rohkem päris elu. Ja nüüd mõistad ka mida tähendab – aeg parandab. See ei tähenda mitte seda, et sa lihtsalt aja jooksul unustad kõik, mis oli, vaid aega on vaja, et elada läbi see valu, viha, kurbus, lein, nutta nutud ja siis ühel hetkel hakkad tasapisi märkama, et valu on vähenenud, viha ei ole, rääkida sellest ei taha enam ja pisaraid ka ei tule enam, tasapisi on tulnud leppimine, leppimine sellega, mis juhtus. Ja seda aega on vaja igaühel just nii palju, kui on vaja. See on pikk ja raske aeg aga nüüd mõistad, kui vajalik. Ja siis hakkad tasapisi mõistma, miks oli sulle seda kogemust vaja. Ja vastused on tulnud.
****
Kõik raskused, mis ellu tulevad, nimetame neid probleemideks, aga tegelikult on need muutused, mis tahavad tulla, miski peab muutuma, mis on Elu poolt määratud. Midagi on tulemas, midagi päris uut. Nüüd ma usun sellesse ja nii see on läinud. Praegu ma ei tea, mis tuleb ees aga olen tänulik, et mulle on antud elada ühes elus kaks elu. Ja need elud on täiesti erinevad. Selles uues elus olen ma täiesti uue koha peal – mul on elukogemus, mul on kriisikogemus, nii palju avardumist, nii palju taipamisi, tunnen, et pean seda jagama ka inimestega, kes minu juurde jõuavad, kõike läbi enda kogemuse.
Minu looga sarnaseid juhtumeid on praegusel ajal väga palju, kui üks osapool suhtest lahkub. Ja see, kes jääb maha, siis seda valu ja läbielamisi, mis ees ootab, mõistab vaid sarnase kogemusega inimene. Usun, et läbi enda kogemuse saan ka teistele toeks olla. See kogemus mõjutab väga palju inimese vaimset tervist ja sel hetkel inimene ise ei saa aru, kui oluline on see protsess läbida teadlikult. Aeg parandab küll hingehaavad aga samal ajal peab inimene ka ise selle eest hoolt kandma. Mida teadlikumalt seda teha, seda paremini on võimalik väljuda kriisist ja kohaneda uue olukorraga.
Kõige olulisemaks pean seda, et inimesel on väga vaja rääkida, rääkida oma loost, iga nurga alt, et saaks väljendada oma läbielamiste erinevaid tahke, saaks väljendada oma tundeid. Millegi sõnadesse panemine võib kaasa tuua rohkem selgust ja hinges tervendust. Kui inimene räägib oma lugu, siis kõik hakkab justkui lahti rulluma tema jaoks, väikeste sammude haaval tuleb selgus. Et seda teha peab olema inimene, keda usaldad ja kes lihtsalt kuulaks, ilma hinnanguteta ja mõistab seda valu.
Minu kogemus puudutas järgmiseid elukriise: lahutus, lein, pikaajaline kriis – raske, ahistav, kurnav periood elus, pikaajaline üksindus, hirm üksi jäämise ees, töökaotus, eneseväärtustamine – kas ma saan hakkama.
Öeldakse, et midagi uut saab tulla ellu siis, kui kõik vana kukub kokku. Minuga nii juhtuski. See on minu teekond, kasvamise teekond. Olen tänulik. Ja usaldan Elu.